Sisemine rahu – vaikuse jõud igapäevaelus
Kui mõtted ei vaiki
Ma ei osanud enam öelda, millal viimati tõeliselt vaikust tundsin. Mitte seda vaikust, mis tekib, kui kodu korraks tühjaks jääb, vaid seda sügavat sisemist rahu, kus ei pea millegi eest põgenema. Minu meel oli pidevas liikumises – töö, ootused, igapäevased ülesanded ja taustal tiksuv tunne, et midagi on ikka puudu.
Väliselt paistis kõik korras, aga sees oli müra. Mõttemüra, mis ei andnud järele – kõik need laused, mida ma endale ütlesin, kõik need küsimused, mida ma ei julgenud päriselt esitada. Ja mingil hetkel avastasin end igatsemas midagi väga lihtsat: rahus hingata.
Esimene kogemus tõelisest vaikusest
Kui ma Hingeruumi seansile jõudsin, ei olnud mul ootusi. Tahtsin lihtsalt puhata. Ma ei osanud arvata, et vaikuse sees võiks nii palju juhtuda.
Seansi ajal õpetati mind mitte midagi tegema. Mitte saavutama või kontrollima, vaid lihtsalt olema kohal. See oli uus. Ebamugav isegi. Aga selles vaikuses sündis midagi: ma hakkasin end taas kuulma. Ma ei mäletanud, millal viimati oma pärishäält kuulsin – mitte seda, mis teistele meeldib, vaid seda, mis tuleb sügavalt seest.
Vaikus ei olnud enam tühi. See oli täis. Täis ruumi, kus ma sain olla mina, ilma hinnangute või rollideta. Just selles ruumis hakkas minus idanema rahu, mida olin aastaid taga ajanud.
Elu vaiksem pool
Pärast seansse mõistsin, et sisemine rahu ei tule väljastpoolt. See ei ole midagi, mida saab osta või planeerida. See on seisund, millele tuleb ruumi teha – nii oma päevas kui ka oma mõtetes.
Vaikus ei ole vaenlane. Vaikus on õpetaja. Ta näitab sulle, kus sa oled, mida sa vajad, ja vahel ka seda, mida oled liiga kaua eiranud. Hingeruumis sain ma selle vaikusega sõbraks. Ma õppisin kuulama mitte ainult teisi, vaid ka iseennast.
Täna ei tähenda sisemine rahu mulle enam seda, et kõik on “korras”. Pigem seda, et mul on koht, kuhu alati tagasi tulla – iseendasse. Ja see on kingitus, mida soovin igaühele, kes tunneb end elust väsinuna või hajutatuna.
